Eesti Vabariigi 105. aastapäeva palvus Juuru Mihkli kirikus
Pärja asetamine ja küünalde süütamine Vabadussõjas langenute mälestuseks;
sõnas ja palves teenib: õp. Kalle Kõiv;
orelil: Virge Kadarik;
trompetil: Kristjan Jalukse;
viiul, laul: Lisanna Kadarik ja Johan Kristjan Aimla
Karjasekiri
„Nagu pesast pagev lind on mees, kes põgeneb oma kodukohast.“
Saalomoni õpetussõnad (Õp 27:8)
Õnnistatud advendiaega, kallid õed ja vennad Kristuses!
Jõulupühi on ikka peetud koduseks pühaks. Kui jaanituld võid süüdata suvilas, uut aastat vastu võtta Viinis, filharmoonia orkestrit nautides, siis jõuluõhtul ihaldab hing olla kodus, oma kõige lähedasemate inimeste keskel. Pühade eel koristatakse toad, kaunistatakse kodumaja seest ja väljast, tuuakse tuppa kuusk, mõeldakse välja jõuluõhtu menüü, varutakse toorained, pakitakse kingitused, õpitakse luuletused.
Ja siis ta saabub – Kristuse sünnipäev! Ennem kui üheskoos kallite lähedastega rikkalikult kaetud laua taha istutakse, võetakse hetkeks aeg maha ja külastatakse kodukirikut. Sest nii on ju kombeks! Inimesed tulevad naeratades kirikusse, teretavad ja kallistavad tuttavaid, laulavad rõõmuga ja lahkuvad ülevas meeleolus taas kodu poole. Just sellel õhtul ei häiri, ei sega neid mitte miski kiriku juures. Kirik lihtsalt sobib jõuluõhtusse.
Võimalik, et paljud inimesed ei teadvustagi, et mitte küünlatuledes kirikuhoone ei ole selle sobivuse aluseks vaid meelestatus – inimeste ühtne meelte seisund, mis sajandite vanuste kirikumüüride vahel võimendub, on see, mis loob erilise tunde – puhta, pühade meeleolu. Inimesed tunnevad ja tajuvad oma tõelist terviklikkust, üks olemist Loojaga ja üksteisega. Inimesed saavad osa oma parandatud meelest. Kodukirik ühendab, seob ja põimib! Ülendab sind taevase koduni ja toob sind kahe jalaga maa peale tagasi. Seda rõõmu, heldust, armu, kindlust, terviklikkust jätkub kirikust lahkudes veel mõneks ajaks… ja siis oled jälle üksi, ajamas oma asja….
Soovin siin aga meelde tuletada, kallis lugeja, et kirik on ka peale jõulupühi endiselt seal, küla kõrgeima künka peal. Kõrge torniga ühendamas taevast ja maad. See ei ole paavsti ega ka peapiiskopi ega ka konsistooriumi (kiriku keskvalitsus), ega ka kohaliku vaimuliku kirik. See on SINU kirik!!! Sinu esivanemate abiga ehitatud, sajandeid kantud ja üle antud ühelt põlvkonnalt teisele. Kõige armsamatest ja hoolivamatest soovides läbi imbunud müürid seisavad vankumatult, ei ole neid purustanud ükski sõda ega majanduskriis. Vastupidi – kunstnikud, skulptorid, orelimeistrid on meie esivanemate poolt, erinevatel sajanditel, palgatud kujundama, sisustama ja kaunistama seda kõige kõige pühamat paika – armastuse varjupaika.
Kallis õde ja vend, tule ka peale jõulupühi, tule ja tutvu oma esiisade pärandiga. Tule ja tutvu oma Taevase Isa jõulukingitusega. Tõesti, tõesti Sul on oma KODUKIRIK! Tule ja käi läbi kõik ruumid, katsu oma käega ligi tuhande aasta vanuseid müüre, vaata kuidas kivist väljaraiutud põrandaplaadid on miljonite astumiste all kulunud. Kuula orelivilede kahinat, kirikukellade kuminat. Saa tuttavaks loominguga, mis ümbritseb sind kõikjal, kuhu sa ka ei vaataks. Puuduta oma sõrmega inglite nägusid, mis kaunistavad kantslit.
Tule ja taju, kui hingelähedane, kui kodune on see KODUKIRIK. Tule ja mõtle, millistel hetkedel sa veel tahaksid siin olla, milliseid hetki ja kellega siin jagada.
Tule ja tunne, et imelisel moel, ei ole sa kirikus iialgi üksi! Küll aga võid olla üks … üks lahkunud lähedasega, üks esiisaga, kes istus igal hingamispäeval siin pingil 1723 aastal või 1523 aastal või 1323 aastal….
Taevane Isa ei ole Juuru pühakoda hoidnud endale vaid ikka Sinule, oma lapsele! Sa oled siia igal ajal oodatud!
Kui apostel Paulus kirjutab filiplastele (Fl 3:20), et „meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust“ siis kodukirik on eeskoda või väravamaja taevasesse kodupaika, viimsesse rahupaika. Samas, leiad siit alati rahu ka selles ajas ja ruumis viibides!
Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
kõrgete kellade kumin.
Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult, meeletult
olla enesest parem.
(Lehte Hainsalu „Jõulukellad“)
Rahulikku, rõõmsat ning ootusrikast advendiaega soovides
Kalle Kõiv
EELK Juuru Mihkli koguduse karjane 06.12.2022. a.
NB!
