Tänase pühapäeva teema on – Jeesus meie aitaja. Eks kõik kristlased paluvad, (kes sagedamini, kes harvemini) abi – meie Issandalt, Jeesuselt Kristuselt. Pöördume Tema poole palves nii lihtsamate asjade pärast, kui ka tõsiste kannatuste ajal. Ennekõike aga loodame Tema peale meie viimsel päeval, siit ilmast lahkudes, kohtujärje ees seistes.
Nii tänane evangeeliumi salm, kui ka katkend apostlite tegude raamatust, räägib aga väga erilisest Jeesuse abistamise viisist. Nimelt aitab Jeesus haigeid ka siis, kui nad seda ise pole palunud. Kui nad on ise kindlad olnud, et nende haigused ja hädad on parandamatud. Nii lootusetult parandamatud, et nende pärast pole mõtet paludagi. Johannese evangeeliumis kõnnib sündimisest saadik pime inimene Jeesusele lihtsalt vastu. Pole ühtegi viidet, et tal oleks plaanis Jeesuselt abi paluda. Hoopis Jeesuse jüngrid on need, kes küsivad: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Ka jüngrid ei palu Jeesust pimedat meest tervendada vaid soovivad lihtsalt Jeesuse selgitust kuulda.
Jeesus jagabki selgitust jüngritele, andes mõista, et kõik inimeste kannatused ei ole tingitud patustamisest Jumala vastu. On olukordi, mis on loodud selleks, et Jumala teod saaksid avalikuks. Et Jumala imed saaksid avalikuks.
Minu jaoks on see üks kõige lohutavaim ja lootust andvaim koht Pühakirjas, mis puudutab ka kõige lootusetumaid juhtumeid. Just see evangeeliumi salm võib anda elumõtte pimedatele, jalututele, voodihaigetele, viimases staadiumis vähihaigetele ja teistele raskesti kannatajatele.
Just see evangeeliumi salm annab lootusekiire, et äkki on Jumal valmistanud ka minu lootusetu olukorra just sellepärast, et Tema teod, et Tema vägi saaks läbi minu imelise paranemise avalikuks.
Paljud kannatajad ehk tahaksid selle peale kohe öelda, et neis ei ole selliste imetegude sündimiseks vajalikku usku. Ja kui mõnel see usk algselt oligi, siis aastate, aastakümnete jooksul on see usk lahtunud. Kadunud.
Siin tahaksin aga veelkord meenutada, et ka sellel pimedal ei olnud mingisugust usku, et ta kunagi võiks veel nägijaks saada. Õigupoolest hakkas ta Jeesusesse uskuma alles siis, kui viimane oli ta terveks teinud.
Ehk siis rasketes olukordades ei ole oluline sundida ennast uskuma, sundida ennast rohkem palvetama, sundida ennast positiivselt mõtlema…
Usk, palvetamine, positiivsed mõtted on kõik head asjad ja paranemiseks hädavajalikud aga neid ei saa sunniviisiliselt ellu kutsuda. Nendest ei ole kasu, kui lähenete neile „oma tahtmiste” keskselt: „Mina tahan saada terveks!”; „Mina saan terveks!”
Imed juhtuvad siis, kui Jumal tahab. Imeteod on Jumala tööriist inimeste pilkude, mõtete ja südame pööramiseks meie Issanda poole, meie Lunastaja poole, igavese Elu poole.
Jumalal ei ole mõtet aidata inimesi, kes pärast ütlevad – et Mina sain sellega hakkama. Näed, lugesin igapäev 3 tundi Piiblit, palvetasin igapäev 3 tundi, lasin teha eestpalveid – ja näed viimaks SAINGI sellega hakkama. See on variserlik!
Meie ise ei saa ise mitte millegagi hakkama. Kõik meie teed ja meie tegemised on Jumala poolt meile ette antud – nii õiged, kui valed. Meie saame lihtsalt otsustada, vaba tahte kohaselt, millise tee me valime.
Meie saame ise otsustada – kas me peame ennast lootusetult haigeks, paranematuks VÕI tunnistame, et meie ei ole arstid, diagnoosi panijad, kohtumõistjad ise enda tervisliku seisundi üle. Kõik paranemised on ainuüksi Jumala kätes. Ja kui Jumal tahab, siis Ta võib meid ka surnust üles äratada ja siia ellu tagasi tuua – nii nagu Ta tegi seda Laatsarusega.
Jumal ei taha, et me põeme. Et me kurvastaksime, pettuksime olukordade üle, mida Tema on loonud. Jah, sageli on Tema toed konfliktis meie enda mõtete, plaanide ja unistustega AGA kumb on ekslik – kas Jumal või meie?
Kas meie juhime Jumalat (läbi oma palvete) või peaksime laskma ennast Jumalal juhtida?
Kui me laseme ennast Jumalal juhtida, siis juhibki Jumal meid Evangeeliumi salmide juurde, Apostlite tegude raamatu lugude juurde, kust me saame lugeda, et KÕIK ON VÕIMALIK.!!! KÕIK ON LOOJA KÄES. TEMA VÕIMUSES JA TEMA VÄES. Kiitkem ja austagem Jumalat selle eest!
Aamen.
Kalle Kõiv,
koguduse õpetaja
