Jõulukontsert 23.12.2020

Juuru jõulukontsert toob esmakordselt kokku solistidena Jane Kruusmaa ja Henrik Normanni. Neid saadavad tunnustatud muusikud Tõnu Raadik (viiul), Silvia Ilvess (tshello), Eero Sommer (klahvpillid) ja Are Jaama (kitarr). Esitusele tulevad – auväärne klassika, armastatud jõululaulud ja imelised duetid !

Kontserdiga toetame Juuru Mihkli kogudust. Kohtade arv on piiratud. Koguduse kantseleis (Juuru alevik, Tallinna mnt 24.) on saadaval piiratud arvul sooduspileteid.

Pileti hinnainfo ja soetamine piletilevis: https://www.piletilevi.ee/…/juuru-joulukontsert-323287/

Juurus tähistati aastapäevi

Läinud pühapäeval, mihk­lipäeva eel tähistati Juuru kiriku 125. ja koguduse 782. aastapäeva.

Juuru kirik sai oma praeguse ilme 125 aastat tagasi.

Igal kogudusel on põhjust tänuga meenutada eelkäijaid. Olgu siis seo­ses vaimse pärandiga või käegakatsutava tu­lemiga. Kogudust teeniv õpetaja Kalle Kõiv ütles kirikulehele, et koguduse aastapäeva jumalateenistus oli tava­pärane, sellele järgnes aga sünnipäevalaste õn­nitlemine ja ajalootund pastoraadis.

Tähelepanu pöörati kiriku taaspühitsemisele 125 aastat tagasi, mil pühakojas toimusid suured ümberehitused. Juuru kirik pärineb 13. sajandi lõpupoolest. Pü­hitsetud algselt pühale Jürile, aga ilmselt pärast reformatsiooni peaingel Miikaelile, oli põhjust olnut meenutada mihk­lipäeva eel.

19. sajand oli koguduse jaoks märgiline: kirik sai torni, sajandi lõpus aga ehitati täielikult ümber kiriku põhikorpus. Sel­lisena näeme seda prae­gugi.

Säilinud on ümber­ehituse-eelsest ajast al­tari­skulptuurid, orel ja altarimaal. Eriliselt uhke võib aga olla kantsli eest, mis toetub käsulaudu hoidva Moosese kujule.

Kantsel pärineb aastast 1695 ja on valminud Christian Ackermanni (?–1710) töökojas. Aasta tagasi käis seda projekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ raames uuri­mas Eesti kunstiakadeemia prof dr Hilkka Hiiop koos töörühmaga ja kiriku aastapäev pakkus hea võimaluse tutvustada uurin­gu tulemusi laiemale huviliste ringile.

Kiriku kirjut ajalugu on uurinud aga kohalik ajalooõpetaja ja koguduse juhatuse liige Kalev Kask, kes samuti oli palutud ettekannet pidama.

Kes aga tükk aega pastoraadis polnud käinud, võis rõõ­mustada, et vesi ja kanalisatsioon on ka sinna majja jõudnud.

Kuna kogudus po­le toetust saanud, remon­ditakse maja tasa­pisi oma jõu­dudega.

Eesti Kirik 30. september 2020 Nr 37

Jüri ja Jürka

Küllap on igaühel meist olnud elus ootamatusi, mida me enda arvates pole ära teeninud: nii heas kui halvas mõttes.

Sellised olukorrad või ootamatud kohtumised lihtsalt leiavad meid ning need ei küsi meie ootustest või soovidest. Kirikus teame, et need on Jumala hoolitsuse märgid, mille kaudu tema meid kõnetab. Meil ei ole võimalik ise selliseid kõnetusi luua, kuid püüdes Vaimu juhitud radu käia, võime mõnel hetkel taibata Jumala kõnetust oma elus ja seeläbi lasta endale õpetada elutarkusi.

Sageli on meie teele saadetud inimesed, kellega kohtumine, kasvõi põgusalt, suunab meie elu vastu uutele juhustele. Need on Jumala saadikud. Käesoleva aasta juulikuus oleks saanud 80aastaseks üks selline saadik – Jüri Bärg. Küllap võime meenutada teda, siin maailmas 60 aastat rännanud sõpra kahel viisil: Jürit tema elatud elu ja tegevuse kaudu ja seejärel kui Jürkat – meest tema kaasaegsete mälestustes, mida Juuru pastoraadis ning seejärel kirikuaias 13. juulil kaasteelistega jagati.

Jüri

Jüri sündis 1940. aastal Tartus ja ristiti samal sügisel Tartu Pauluse koguduses õpetaja Arthur Võõbuse poolt. Sõja eest põgenedes sattus perekond Tallinna, kus Jüri pere ainsa lapsena koolis käis: esmalt Tallinna 2. keskkoolis ning segakooli üleviimisel Tallinna 7. keskkoolis. Keskkooli lõpetas Jüri aga Tallinna 10. töölisnoorte koolis. 1956. a lisandusid õpingud Räpina aiandus-mesinduskoolis.

Jüri alustas tööd elektriku õpilasena, seejärel töötas laia profiiliga elektrimontöörina kuni 1964. aastani, mil algas aastakümnetepikkune töö kütja-masinistina Tallinna botaanikaaias.

Jüri abiellus 18. juulil 1964 Tallinnas Elina Varisega ning neile sündis kaks tütart: 1966. aastal Delila ning 1968. a Kirke.

Jüri tee kristliku usu ning kiriku juurde oli käänuline. Ta ise kirjeldas seda sõnadega „kes otsib, see leiab – ju ma siis otsisin? Miks ma seda tegin – ju siis mind otsiti? Võimatu on seda paari reaga öelda. Küsige enestelt“.

Oma põhjenduses kiriku teenistusse astumisest nimetab ta kuue olulise inimese sõnu. Õpetaja Einar Laigna, kes ta Varbla koguduses leeritas: „Sul on aeg õppima hakata usuteaduse instituudis.“ Tiit Salumäe: „Kuusalusse on vaja kirikuteenijat“, ning Jüri asus tööle kirikuteenijana Kuusalu koguduses õpetaja Eduard Salumäe käe all.

Jaan Kiivit: „Sul tuleb hakata Tallinna Pühavaimus jutlustajaks.“ Ning samal aastal sai Jürist jutlustaja Tallinna Pühavaimu koguduses Jaan Kiiviti käe all. Julgustajatest nimetab Jüri veel usaldavat kinnitust oma õppejõududelt Ago Viljarilt ja Herbert Kuurmelt. Ning siis peapiiskop Kuno Pajula küsimus: „Kuule, Jüri, kas sa lähed maale pastoriks?“ Vastuseks kujunes ordineerimine Tallinna toomkirikus peapiiskop Kuno Pajula poolt 17. detsembril 1987 ning seejärel määramine Juuru Mihkli koguduse aseõpetajaks ja Vahastu koguduse hooldajaks – kogudustesse, mida Jüri teenis ustavalt kuni surmani.

Jüri Bärg
Sündinud 16. juulil 1940 Tartus
Oli jutlustaja Tallinna Püha Vaimu koguduses (1983–1987).
Ordineeritud 17. detsembril 1987. aastal piiskop Kuno Pajula poolt aseõpetajaks.
Juuru Mihkli koguduse õpetaja ja Vahastu koguduse hooldajaõpetaja (1988–1999).
Suri 1. detsembril 1999. aastal ja on maetud Juuru kirikuaeda.

Jürka

Sõbrad ja tuttavad kutsusid pastor Jürit omavahel Pärja-Jürkaks. 80. sünniaastapäeval jagasid paljud Jüri lähedased sõbrad ja tuttavad oma mälestuskilde Jürkast. Kokku kujunes nendest meenutustest ilus ja värviküllane pilt ühest sügavast ja samas avatud maakoguduse pastorist.

Taas leidis kinnitust tõdemus, et läbi mälestuste prisma saavad inimesed meile teistmoodi lähedaseks. Juuru pastoraadis, mille taastamistööd algatas aastakümneid tagasi Jüri Bärg, meenutasid kokkutulnud ametivennad, sõbrad ja tuttavad seda tavatut ja omanäolist kirikuõpetajat.

Juuru koguduse esimees Joel-Siimo Põld, kes oma õlgadel on aastaid kandnud nii koguduse juhatuse esimehe ülesandeid kui ka pastoraadi taastamistööd, meenutas Jürit kui Juuru koguduse pastoraadi taastamistööde algatajat. Pärast Jürit kogudust teeninud vaimulikud Marko Tiitus ja Tauno Kibur jagasid oma mälestusi.

Esimene neist tõstis esile Jüriga kohtumishetkede intensiivsust, mis paljude tunnistust mööda jättis jälje nende ellu. Teine aga jutustas ajast, kui ta töövarjuna Jüri kõrval vaimulikuameti nüanssidega tutvus. Nii nende kui mitmete teiste meenutustest jäi kõlama tänumeel, et Jürka nende eluteele oli saadetud.

Üks kaasvaimulik meenutas oma ordinatsioonipäeva, kui Jüri tuli toomkirikusse, kaenlas suur kala ja sellel valge lill suus. Andis selle äsja ordineeritud sõbrale ning ütles Jeesusele viidates, et nüüd oled ka sina inimesepüüdja.

Küllap jätsid kõigile kokkutulnuile sügava mulje nüüdse Juuru koguduse diakoni Kristjan Paju meenutused, kelle tee koos nelja sõbraga kiriku juurde algas Jürka kutsest lõpetada logelemine alevi vahel ja tulla pastoraati appi tööle. Jüri andi neile tööd ja süüa, aga ka kinoraha ning pani lugema. Ja kui poisid peast meie­isapalve üles lugesid, siis said nad vahel ühel aastal tasuks ka Snickers’it.

Diakon Kristjan on tunnistanud: „Minu jaoks tähendab Jüri siiani teejuhti. Meest, kes annab õnge, mitte kala. Kui oskuslikult selle õngega ringi käid, saad palju kalu. Nii ma olen sirgunud alustõdede keskel …“

Pastor Jürka värvikust iseloomustavad kindlasti mälestused temast kui paljude Eestimaa kirikute akende trellide kujundajast ja keevitajast, aga ka tema vastus kirikuvalitsusele oma varandusliku seisu kohta: „Triikraud ja käärid, lisaks mõned esemed vanemate pulmaserviisist.“

Jüri Bärgi mälestuspingil istuvad tema järeltulijad vaimulikud: Tauno Kibur (vasakult), Marko Tiitus ja Kalle Kõiv. Foto: Jaak Kadarik

Pink Jüridele

Pastor loci Kalle Kõiv avas pärast mälestuskoosviibimist ja Jüri Bärgi haual peetud palvust Jüri Bärgi mälestuseks koguduseliikmete annetustega tehtud mälestuspingi Juuru kirikuaias. Kokkutulnuid tervitas ja pinki esitles koguduse juhatuse esimees Joel-Siimo Põld.

Meeldejääva päeva lõpetas Juuru orelisuve lõppkontsert „Hetked eesti muusikaga“ Juuru kirikus, kus musitseerisid Kristel Aer orelil ning Kirke Aer viiulil.

Vaimulik Jüri ammutas elujõudu ja elusamust Kirikust ja kaasinimestest, keda tal oli võimalik oma paljude talentidega teenida. Ta mõtles teiste heaks ning elas seetõttu kirikust ja Kirikule.

Meenutagem siis tänumeeles seda sooja ja head inimesest, keda Jumal kasutas tema paljude andidega siin maailmas – meie kõigi jaoks, et „me ei muutuks selle maailma sarnaseks“.

Tiit Pädam

Eesti Kirik 5. august 2020 Nr 28

Jumalat usaldades teenima

Kolmainupühal toimus Ida-Harju praostkonna Juuru kirikus Kristjan Paju (38) diakoniks ordineerimine. Ordineeris peapiiskop Urmas Viilma, assisteerisid abipraost Tauno Kibur ja pastor loci Kalle Kõiv.

2000. aastal Marko Tiituse poolt Juuru kirikus ristitud ja leeritatud Kristjan Paju ordineeriti kodukoguduse diakoniks. Foto: Jaak Kadarik.

Ordinatsioonipäev oli päikeseküllane ja pidulik. Eriolukorrajärgses ajas oldi tänulikud ja rõõmsad, et lisaks organist Mari Põllule teenis muusikaliselt trompetil kaasa Kristjan Jalukse ja laulis Juuru Miikaeli koor. Lisaks eespool nimetatuile oli ametivendadega ühes reas ka assessor Ove Sander, kes pärast ordineeritava peetud jutlust ja diakoniametisse pühitsemist asetas Pajule üle õla diakonistoola.

Diakoniameti kandidaat Kristjan Paju jutlustas kirjakohale Koguja raamatust (Kg 8:16–17). Ta küsis, miks on inimesel elava Jumala juurde juhatava tee valimine ja selle läbi tõelise mõistmise leidmine nii raske. Sajandeid küsitud küsimusele ei püüdnud Paju leida mingit uut ja ainukordset lähenemist, vaid viitas talle omases kujundirikkas keeles, et ühes Jumalaga on võimalik mõistmatusest edasi minna, sündides elutuuma.

Inimene saab vastu võtta vertikaalse kutse ja läbides patukahetsuse tee jõuda mõistmiseni südames. „Ainus selge vastus Koguja raamatu tänasele kirjakohale on Jeesus Kristus, kes tuli ja näitas oma elu ja surmaga, kuulutuse ja ülestõusmisega kõik ette … Tema on mõistmine ise, hoidkem Issanda ligi,“ oli Paju meelekindel.

Aastatepikkune kasvamine

Sel päeval kõlas mitmeid kordi ka Juuru koguduse kunagise õpetaja Jüri Bärgi (1940–1999) nimi. Põhjuseks, et Jüri Bärg oli see, kes Kristjani lapsepõlves koos teiste sõpradega kiriku juurde erinevaid töid tegema kutsus, emaga kasvanud poisile isalikku juhatust pakkus ja ka Jumalat tutvustas:

„Olime umbes kümneaastased. Tol ajal oli koguduse osadus tõesti käegakatsutav, siin käis palju inimesi, iga nurga peal tehti midagi. Jüril oli eriline karisma. Ka sõber Tauno Kiburiga sain siis tuttavaks. Jüri pani tööle ja andis töö eest vahel ka süüa. Vestlused ehk õhtused lauaringid olid kõige olulisemad. Kuulata teda oli suur võimalus. Nii see kirikusse sisse imbumine Jüri kutsel käis ja tema sellele tõuke andis,“ vaatas Kristjan Paju tagasi aastate taha.

Usulisele arengule andsid oma osa Pärnumaal kalurina töötatud kümme aastat, mil mere suurus ja ürgsus tegid Jumala peopesal oleku tunnetuse väga selgeks. Mõju on avaldanud ka reisid Taizé kloostrisse, Kreekasse ning lastekülas kasvatajana töötamine. Pärast seda, kui pea kuus aastat tagasi Kalle Kõiv sai Juuru pastoriks ja ei vajanud õpetajakorterit, on Kristjan elanud kogudusemajas, viimase aasta koos abikaasa ning pisipojaga, ja pidanud õpetaja Kiburi juurutatud laupäevaõhtuseid palvusi.

Leiba ei teeni, Jumalat küll

„Ehkki Kristjan on noor mees, elab ta väga tugevas vaimus ja minul on temalt palju õppida. Ta on loomult väga positiivne, helge ja mõistev. Harva kuuleb tema suust midagi negatiivset. Ta on oma elu Jumala kätte usaldanud. Olnud aastaid juhatuse liige ja aktiivne talgute korraldaja,“ jagab pastor loci Kalle Kõiv tänulikult, lisades, et koolis loodusainete õpetajana töötav mees diakonina palka saama ei hakka:

„Leiba ta selle tööga ei teeni, aga Jumalat saab teenida küll.“ Diakon Paju täiendab tagasihoidlikult, et peab oma tugevuseks, et julgeb tunnistada oma nõrkusi: „See on asi, mis mind on aidanud. Mida rohkem end Jumalale avan, seda rohkem tunnen vabanemist, et mitte mina ei teeni, vaid kõik see antakse.“

Enne diakonipraktikat Juurus on Kristjan usuteaduse instituudi üliõpilasena olnud praktikal Rapla koguduses õpetaja Mihkel Kuke juhendamisel, tehes sõnateenistusi, piibli- ja leeritunde. Õpetaja Kõiv on rõõmus, et edaspidi saab diakon talle puhkust anda ja ka tema poolt hooldatavas Vahastu koguduses kaasa aidata.

Kätlin Liimets

Eesti Kirik  10. juuni 2020 Nr 24